ITSPEA - Martin Riimak

   „Ta installis mulle wördi ja ekseli, võid oma muredega tema poole pöörduda. Ta on proff selles vallas!“ – taolisi lauseid võis veel 10a tagasi sõprade seas ringi liikumas kuulda kui kellegil oli arvutiga midagi kehvasti ja teine siis soovitas oma sõpra arvutit parandama vms täiendusi tegema. Selliseid inimesi peeti siis professionaalideks, kuna nad teadsid asjast. Ning eks need inimesed pidasid ise ka ennast selleks, iseasi kas nad seda tegelikult ka olid. Täna seda enam väga ette ei tule. Inimesed on juba ise teadlikumad, „wördi“ paigaldamine arvutisse on toodud emakeelde ja ütlemata lihtsaks, et sellega on sisuliselt ka mu vanaema hakkama (ei ole lihtsalt näide, ta on tegelikult ka üsna usin arvutikasutaja juba, üks proff õpetas  😉  ). Mõnes mõttes nad ka olid seda. Pahatihti olid sa olukorras, kus oli keegi saamatu kasutaja tekitanud arvutiga sellise olukorra, mida oleks raske lahendada isegi tarkvara loonud inimestel. Rääkimata kannatlikkusest mis neil peab olema arvuti kasutaj

Lugesin läbi Piraadi Partei ettepanekud autoriõiguste muutmiseks. Oli päris huvitav lugemine ning mõned mõtted. Ilmselt üks kõige vastuolulisemaid, millest nad seal räägivad on tasuta jagamine mitte kommerts eesmärkidel. Ehk siis sellega ei tohi raha teenida. Leian, et see „tasuta“ on üsna hall ala. Võtame näitena kinod ja filmid. Kinod filme enda valdusesse tasuta ei saa, nad peavad maksma õiguse eest seda enda juures näidata. Seevastu saavad nad küsida igalt külastajalt pileti raha, millega pakuvad oma teenust. Filmi tööstus sai kinolt raha ja saab uusi filme toota, kino sai kliendilt raha millega maksis filmi eest ja ka parendab oma teenuseid millega uuemaid ja ägedamaid filme näidata. Kõik nagu toimiks. Aga kui ma võin seda filmi nüüd tasuta levitada, kuna ma tulu ei teeni sellelt? Sisuliselt ma võin ju tekitada suure välikino ja panna seal filmi käima. Ja kuna ma kelleltki filmi vaatamise eest pileti raha ei küsi siis ma ei pea ju ise ka filmi eest maksma. Filmi tööstus raha ei

 Tänapäeval, eriti nüüd veel pandeemia ajal, on väga palju inimeste omavahelin suhtlus võrgus. Saadakse vähe kokku, ollakse isolatsioonis jms. Kui enamus inimesi saavad sellega ilusti hakkama, siis ma olen aegajalt enda meelelahutuseks vaadanud teatud uudiste kommentaariume. Ja siinkohal pole portaalidel suurt vahet, et millises, igalpool on üsna sarnane olukord. Nimelt inimesed unustavad ära igasuguse elementaarse viisakuse ja inimlikuse. Ning järgneb räme sõim. Võiks ju eeldada, et täiskasvanud inimene teab, kuidas käituda ja reeglina tänaval ju kedagi võõrast solvama ei lähe. Kuid seal tehakse. Väga paljud ei taju seda, et nad esindavad ennast seal ning nad kirjutavad seal enamvähem avalikus ruumis. Väga lihtne on ju pisike tekstike valmis toksida mugavalt kodus arvuti taga ja üks "send" nupp ja mu "arvamus" on avaldatud. Lisaks veel pandud suvaline nimi ja nüüd arvatakse, et jäädi anonüümseks ja üles ei leita. Teine osa, mida ma kommentaariumite puhul olen muian