8. nädal

  „Ta installis mulle wördi ja ekseli, võid oma muredega tema poole pöörduda. Ta on proff selles vallas!“ – taolisi lauseid võis veel 10a tagasi sõprade seas ringi liikumas kuulda kui kellegil oli arvutiga midagi kehvasti ja teine siis soovitas oma sõpra arvutit parandama vms täiendusi tegema. Selliseid inimesi peeti siis professionaalideks, kuna nad teadsid asjast. Ning eks need inimesed pidasid ise ka ennast selleks, iseasi kas nad seda tegelikult ka olid. Täna seda enam väga ette ei tule. Inimesed on juba ise teadlikumad, „wördi“ paigaldamine arvutisse on toodud emakeelde ja ütlemata lihtsaks, et sellega on sisuliselt ka mu vanaema hakkama (ei ole lihtsalt näide, ta on tegelikult ka üsna usin arvutikasutaja juba, üks proff õpetas 😉 ). Mõnes mõttes nad ka olid seda. Pahatihti olid sa olukorras, kus oli keegi saamatu kasutaja tekitanud arvutiga sellise olukorra, mida oleks raske lahendada isegi tarkvara loonud inimestel. Rääkimata kannatlikkusest mis neil peab olema arvuti kasutajatega suhtlemisel. Samas on natukene teine äärmus selle arvuti parandamise näol, on nn helpdeskid. Kohe öeldes, nad on kindlasti targad inimesed ja teavad millest nad räägivad ning ma ei mõtle haluvastavalt, kuid nemad on nn käsitöölised. Eriti suurettevõtete puhul. Neil on etteantud protseduurid, mida nad peavad koos kliendi või kasutajaga läbi tegema – samm sammu haaval, kuniks on kas viga kadunud või vähemalt teada, mis viga põhjustab. Ning kui need ei aita ning viga on endiselt alles, liigub see juba mujale lahendamiseks. See aga ei tähenda, et seesama helpdeski inimene ei oleks saanud seda kohe lahendada, tal ei pruukinud olla lihtsalt volitusi/õigusi selleks. Ja seepärast telefoni toe omad ongi inimeste silmis lollid kuid „sõbranna poeg“ on tark mees taskus.