ITSPEA - Martin Riimak

  Eesti infoühiskonna arengukava lugedes jäid silma punktid, kus olid kirja pandud visioonid aastaks 2020. Kuna meil on nüüd käes aasta 2021 siis oli see tore lugemine, et mida taheti saavutada. Mõni asi tuli ära ka, nagu näiteks eesti e-residentsus. Seda hakati välja andma alates 1. maist aastal 2018 ning kohe täitub tal ilus 3 aastat. Meie pisikesel riigil on tänase seisuga juba 73 915 e-residenti 173st erinevast riigist (seisuga veebruar 2021). Tegemist on siis digitaalse isikutunnistusega, millega välismaa kodanik saab kergemalt Eestis asju ajada, firmat luua, seda juhtida jms. Tegemist on igati targa otsusega riigi poolt meelitamaks siia veel rohkem välisinvestoreid. Arvestades meie digitaalselt arengut avalikus sektoris siis on see olnud igati loogiline jätk asjadele. Teadaolevalt oleme me siiani ka ainus riik maailmas, kes sellist võimalust pakub. Teistel lihtsalt puudub vajalik infosüsteem selleks. Paljud ametkonnad ei „suhtle“ digitaalselt omavahel ning kogu taoline asjaajamin

„Vanasti“ sa pidid teadma kust infot otsida. Isegi Google ei omanud alati kõike infot hetkel ümber toimuvast. Kus toimub antud nädalavahetuse vingeim pidu linna peale, millal on järgmine kirbukas ja kes korraldab parasjagu head sooduskampaaniat sinu lemmik x tootele? Suuremate kampaaniate, esinejate jms korral oli loomulikult tele, raadio jms meediakandjad reklaame täis ja sa said teada selle kaudu. Pisemad, nö nishitoodete, info aga liikusid suust suhu, pisikesed postrid bussipeatuse posti küljes jne. Polnud suurt raha taga reklaami jaoks.  Täpselt samamoodi, nagu Statoil populariseeris Eestis kohvi kaasa ostmise, mis toona tundus natuke absurdse mõttena, tundus ka kogu info kätte saamine Facebookist umbes sama absurdsena. Ürituste puhul algas see sisuliselt sellest, et inimesed said hakata Facebooki kaudu enda privaat üritusele inimesi kutsuma. Ja sa said märkida kas oled tulemas või mitte. Väga lihtne oli arvet pidada selle üle palju sa kartulisalatit valmistama pead. Võisid ka vähe

Kui paljudele tänapäeva, eriti noorema põlvkonna inimestele tundub, et internet on üsna iseenesest mõistetav asi ja ongi olnud selline üksteisega suhtlemis vahend siis mõnes mõttes on see isegi õige. Ca 30 aastat tagasi polnud internet küll iseenesest mõistetav asi ja veel enne seda ei tuntud seda ka interneti mõistena, kuid võrk kui selline sai küll loodud eesmärgiga suhelda. Täpsemalt siis suhtlesid omavahel arvutid ise, pakettide keeles. Meie näeme seda küll nullide ja ühtede jadana kuid need masinad said sealt kõik oma info kätte ja see toimib senimaani selliselt. See on nende „hääl“. Kuid nii, nagu inimestel on erinevaid keeli on ka arvutitel erinevaid keeli olnud omavahel suhtlemiseks. Mõned on unustusse vajunud ja enam ei kasutada, kuid teatakse (analoogiks võiksime võtta näiteks ladina keele. Seda teatakse, teadustöödes ka kasutatakse natukene, kuid igapäevast kasutust sellele pole). Mulle isiklikult sümpatiseerib üheks selliseks „unustatud keeleks“ on ALOHAnet. Ja seda põhjuse

  Inimene on terve oma eksisteerimise jooksul alati üritanud leida lahendusi mis teeksid tema elu oluliselt kergemaks. Alustades esimestest tööriistadest miljardeid aastaid tagasi ning lõppu ei paista siiani tulevat. Rääkides aga esimestest arvutitest, siis esimeseks analoog arvutiks nimetatakse täna Antikythera mehhanismi. Seda kasutati, et välja arvutada mis ajal toimuvad teatud astronoomilised nähtused (näiteks päikesevarjutuse). Arvatakse, et seade on loodud Kreeka teadlaste poolt kuid vanuse osas on natuke lahkarvamusi. Osade meelest 87a eKr, osade meelest 150 ja 100 eKr vahel või koguni 205 eKr. Seade avastati 1901 Kreeka saare lähistel merepõhjas asuvalt laevavrakilt. Algselt oli ta üks suur tükk, mis koosnes 3st osast ning palju aru ei saadud selle täpsest sisemusest siis 2008a tehtud täpne röntgen tegi kindlaks, et seade koosnes 37st hammasrattast. Kuni 14ndal sajandil tehtud astronoomilise kellani pole vahepealsel perioodil avastatud ühtegi sarnase keerukusega seadet. Kui A