2. nädal

Kui paljudele tänapäeva, eriti noorema põlvkonna inimestele tundub, et internet on üsna iseenesest mõistetav asi ja ongi olnud selline üksteisega suhtlemis vahend siis mõnes mõttes on see isegi õige. Ca 30 aastat tagasi polnud internet küll iseenesest mõistetav asi ja veel enne seda ei tuntud seda ka interneti mõistena, kuid võrk kui selline sai küll loodud eesmärgiga suhelda. Täpsemalt siis suhtlesid omavahel arvutid ise, pakettide keeles. Meie näeme seda küll nullide ja ühtede jadana kuid need masinad said sealt kõik oma info kätte ja see toimib senimaani selliselt. See on nende „hääl“. Kuid nii, nagu inimestel on erinevaid keeli on ka arvutitel erinevaid keeli olnud omavahel suhtlemiseks. Mõned on unustusse vajunud ja enam ei kasutada, kuid teatakse (analoogiks võiksime võtta näiteks ladina keele. Seda teatakse, teadustöödes ka kasutatakse natukene, kuid igapäevast kasutust sellele pole). Mulle isiklikult sümpatiseerib üheks selliseks „unustatud keeleks“ on ALOHAnet. Ja seda põhjusel, et ta oli esimene traadita võrk, mis põhines raadiosidel. Tema „keel“ ehk protokoll ise oli aga üsna lihtsakoeline. 

• Kui sul on andmeid saata – saada. 

• Kui sa parasjagu saadad andmeid ja tollel hetkel teine pool hakkab vastu saatma andmeid, lõpetatakse mõlemalt poolt andmete saatmine ning proovitakse hetkepärast uuesti. Ehk siis saata ja saada samal ajal polnud võimalik

Protokollis olid mõned nüansid veel, kuid ülaltoodud 2 olid peamised nö vea allikad, mis andsid tõuke järgmise versiooni jaoks ALOHAnet-ist. Täpsemalt siis anti igale saatjale oma kindel ajaauk, mis hetkel oli teada, et vastuvõtmisi ei toimu ja teised saavad ka vastu võtta. Sellega jäeti ära hulk kokkupõrkeid, tänu millele tuli taas aega kulutada uuesti saatmisele/vastu võtmisele. 

See aga ei lahendanud probleemi, et kui ühtedel polnud küll midagi saata, siis see teine saata ei tohtinud kuna polnud tema õige aeg selleks teha. Et sellest vabaneda tehti juba uus asi, CSMA mis kõigepealt „kuulas“ kas eetris on midagi ning kui plats oli puhas, pani oma info teele.

Tänapäevases mõttes väga aeglane. Mis aga tehti enne meie tänapäevast internetti ja on siiani üks interneti alustalasid on TCP protokoll, millele gramm hiljem liideti IP protokoll otsa. TCP osa oli hoolitseda selle eest,  et paketid oleksid korrektsed ja vastuvõtja poolt arusaadavad ning IP osa oli selles, et need paketid ka õigesse kohta kohale jõuaksid. Lisaks siis võimalus ühel ajal nii saata kui vastu võtta. Protokoll koosneb erinevatest kihtidest siis, mis igaüks vastutab konkreetse asja eest 

• lülikiht – vastutab ühenduse eest arvuti ja kohaliku ruuteri vahel

• Internetikiht – tegeleb pakettide saatmisega

• Transpordikiht – vastutab selle eest, et paketid jõuaksid ka õigesse kohta kohale

• Rakenduskiht – seal valmistatakse paketid ette tarnspordikihile, mis sisaldavad siis konkreetset infot, mida edastada.

Kuna antud protokoll oli fundamentaalselt hästi robustne ja toimiv lahendus siis ta on tänapäevani sisuliselt muutumatuna püsinud. On küll mõned täiendused tehtud teatud kihtides kuid põhiprintsiip on säilinud tänase päevani ning on tegemist tänase interneti ühe kõige suurema alustalaga.